Ideaalseid inimesi pole ju olemas, aga sabotööre on küll

Eelmisel nädalal tuli meile tööle uus tüüp. 25 aastane, doktorikraadiga ja nii suurte musklitega, et ta biitseps on umbes sama paks kui minu kints. Käis Cambridge’is interniks ja müüs öösiti mäkis burkse, nüüd on siin, pärast läheb Harvardisse. Teeb 5 korda nädalas iga hommik trenni. On kõigi vastu viisakas ja naeratav. Nagu… ei olnud kõik sportlased trennis jah, kui jumal ajusid jagas… aga tundub natuke ebaõiglane, et selline tegelane eksisteerib. Boonusena – tema olemasolu kontoris on vähendanud Ioannise kalduvust lolli nalja teha – vaeseke peaaegu ei räägigi enam. Miinusena – uus kutt sööb kogu aeg. Reaalselt, mina võtsin oma ühe lunchboxi välja, tema ladus selle peale kolm tükki laua peale riita. Igasugused tegelased näevad hullult vaeva tema ümber, ja ta on itaallane st tal pole vaja pangakontot teha jms, aga ikka sebitakse ja seebitatakse. Ma pakun, et kõik vallalised magistri- ja doktoripreilid armuvad ära ja siis läheb draamaks. Igatahes potentsiaali on. Seda tüüpi inimeste puhul kipub olema tavaliselt 2 varianti: a) nad on küünilised ja kasutavad mõnuga ära seda tähelepanu, mis tuleb, või b) nad on täiesti uugud ja arvavad, et kõik on üksteisega nii kenad ja lahked, nagu tema vastu ollakse. Ma tõesti loodan, et seekord on variant B. Sest ta pandi ühe „vaba“ laua taha, mis tegelikult ei olnud vaba ja Gabriela pidi tulema järgmine päev oma asju kokku korjama, kuigi ta tehniliselt võttes pole veel oma doktoritööd kaitsnud. Valus. Lubasin hea seista selle eest, et keegi ta arvutit tühjaks ei kustutaks, seni kuni kaitsmine käes.

Tegelikult ma suutsin vist purustada uue tüübi illusioonid IIT suhtes kohe esimesel päeval. Nimelt olid ülemused hoidnud tema eest saladuses seda, et paari kuu pärast kolitakse Genovasse.

Igatahes, ma loodan et ta jätkab perfektne olemist ja siis keegi ei märka kui vilets mina olen. Ja mul õnnestub vaikselt minema hiilida, kuniks kõik ta särast pimestatud on. Kui ta vähegi intelligentne on, siis ta muidugi saab aru, millisesse karuperse ta sattunud on. No ja siis selgus, et me oleme mõlemad samas projektis. Selles, kus praeguseni oli ainult 3 inimest. See projekt pidi läbi saama märtsis, kuskilt ilmselt sebiti raha juurde ja uus tüüp on augustini. Ja siis ma nägin, mis asju ta loeb. OK now I get it. See uus tüüp on minu asenduspersoon! Mmmkay, mul pole midagi selle vastu, et sa juurte, juureeritiste ja mulla artikleid loed poiss. Isegi huumorimeel on tal olemas (või elementaarne viisakus minu eriti debiilseid nalju taluda), ehk kui ta peale bossiga kohtumist tuli kontorisse ja ütles, et sorry peab minema särki vahetama, see sai nii läbi higistatud. Raudselt teda nüpeldati selle robotkaheksajala kombitsaga või midagi. Robotpervonalju teevad siin tegelt kõik ja noh, ma arvan bossile meeldivad ilusad noormehed ka päriselt.

Plot twist. Nüüd ma arvan juba päris kindlalt, et keegi saboteerib mind. Sest reedel oli koosolek, mille toimumise Fabian mulle poolkogemata välja rääkis ja mille kohta mina polnud kutset saanud, kuigi alguses oli bossiga räägitud, et ma sinna panustan ka ja kickoff meetingul käisin samuti. Nii et ma arvasin, et küllap on mind ära unustatud või siis otsustatud, et kuna ma niikuinii ära lähen, siis ei vaevuta kutsuma. Samas reede õhtuks koitis mulle, et kevadel mind kohe kindlasti sinna listi pandi, selle kohta oli e-mail. Otsisin üles. Ja ta-daa, e-mailis olnud linkide klikkimisel tuli : Access denied. Keegi kavalpea on mu listist eemaldanud ilmselgelt… mitte et ma vinguks, keegi ei taha reede hommikul kell 10 koosolekule minna, kui alles kell 2 öösel on magama saadud (sest trenn, ma jõuangi öösel kella 1ks koju). Praegu on mu suurim dilemma, kas proovida enne äraminekut veel bossiga näost näkku kokkusaamist orgunnida (sest viisakas oleks), või pigem mitte (ehk õnnestubki vaikselt uttu tõmmata, nagu Andrea soovitas).