See peab küll needus olema!

Kuna mul ikka eepiliselt viltu veab siin, siis Rita pakkus välja et äkki mul on needus. Ma pole küll omateada nõidu välja vihastanud (kuigi Nika just postitas selle pildi, Nika ma ei teadnudki sind 10 aasta eest), aga mine tea. Hüpoteesina päris hea.

Kusjuures kõik viltuvedamised pole isegi siin kajastust leidnud. Näiteks suutsin ma septembri esimesel nädalavahetusel peale 6km paljajalu mööda randa jalutamist endale orgi jalga lüüa. Mingi kohalik bambus. Veritses veits ja liivaseks sai ka, aga puhastasin seda ilusti iga õhtu vesinikperoksiidiga ja hullemaks ei läinud – aga ära ka ei paranenud. Nädal aega hiljem käisin meres ujumas ja sandaale uuesti jalga pannes sai see koht jälle viga. Tuleb välja, et ma olin nädal aega ringi käinud puidutükk jala sees (aga see ei suvatsenud välja mädaneda ka vaid oli mõõdukalt põletikus kuna ma ju desinfitseerisin seda kogu aeg). Muidugi, see on sama jalg mis nüüd uuesti viga sai.

Eelmisel nädalal sai ka kiirpakkimist teha – maksad firmale ja siis nad tulevad järgmisel päeval kastile järele (ei nad ei ütle, mis kell). Muidugi ma jätsin pakkimise viimasele momendile, juba kuu aja eest oleks võind suve asjad Hispaaniasse saata. Ja üldse ma loodan, et see jõuab kohale kuna uue töö aadress on pmst X maantee n kilomeeter selle ja tolle asula vahel. Majanumbrit pole. Kasti sildi printimiseks ma käisin muidugi kontoris – ja ülla ülla too päev oli gaasiavarii. Takkapihta ma olin päev otsa joomata, nii et kui koju jõudsin kulistasin 0,75l õunamahla korraga alla ja siis tuli tuumaväss (aga pakkima pidi ju ka).

nagu sellest palmi kärvamisest veel vähe olnuks

Sokid käivad nüüd pesus sageli üksikuna, kuna mul on paremas jalas normaalne sokk ja vasaku jala varba otsas teisest paarist mingi väiksem sokk, et varbad ei külmetaks. Sellest kipsist ma ka enne reisi lahti ei saa, pean Higispaanias laskma ära võtta. Mul on juba täiega kopp ees, 10 päeva veel.

No ja reedel ma suutsin oma juuksed kuidagi niimoodi fööni sisse tõmmata, et mul on nüüd peaaegu tukk, sest ma pidin konkreetselt end fööni küljest ära rebima. No okei, see on lõuani, aga hobusesabasse hästi ei ulatu ja niigi oli neid lendavaid udemeid palju juba. Ja tööl ma muidugi vaatasin oma Tartu meilboxi. Seal oli kiri ühe artikli kohta, mida ma reviewsin 2018 maikuus! Artikkel ise oli 2017 submititud. Nagu kus te olite see poolteist aastat??? Uusi katseid tegite vä? See oli küll väga major revision jah, ma olin juba ära unustanud kogu selle värgi. Aga tõesti, see nägi välja nagu keegi oleks submittinud esimese mustandi ja lootnud, et ma parandan kõik vead ära. Kus on, sinna tuleb muidugi juurde. Susanna küsis ka, kas ma viitsiks tema uue artikli mustandi üle lugeda. Noh seda ma tegin hea meelega, aga tolle vana artikli kohta saatsin editoridele e-maili, et palun abstracti ja eelmiste reviewerite kommentaare, mis pidanuks seal kirjas olema aga olid ilmselgelt puudu.

Paistab, et ma blogin nii harva, et vahepeal on Eesti veel ühest ministrist lahti saanud. Alles ma soovitasin kuidas Kingo madalat profiili saaks hoida…

Higispaaniasse kolimiseni on muide ainult 5 päeva. Jaanikapaanika. Ilmselt on aeg see blogi hüljata, Facebook ütles et täpselt aasta aega tagasi ma alustasin selle kirjutamist.

Tavaline postitus ehk nädala ülevaade

Vahepeal oli veeuputus, aga noh ulbime veel. See tähendab, tegelikult jõgi sai napilt enne serva pidama, aga tõesti väga napilt. Ja tõusis tavaolekuga võrreldes 4,8 meetrit. Ma ise ei näinud, sest ma olen kodus püsinud kõik see aeg, va 1 õhtu, aga sellest hiljem. Luu murdmisest on nüüd juba 2 nädalat möödas, nii et ma peaks end juba paremini tundma, vist – aga eriti ei tunne. Rõvedad süstid said ka üleeilsega otsa (nende üks võimalikke kõrvalmõjusid oli väsimus), aga ma olen ikka väsinud. St ma viitsin teha mitte mingit pingutust nõudvaid asju nagu vaadata youtubest lambalaulu ja John Oliveri videoid, aga nt Twin Peaksi vaatamisega venitasin mitu päeva ja artiklit pole siiamaani isegi avanud (kuigi juba eelmine kolmapäev Fabian mainis seda e-mailis). Esmaspäeval ma mõtlesin tööle minna (vähemalt Fabianiga rääkida v midagi), aga siis tuli uputus ja teisipäeval oli punane häire ja keelatud tööle minna täiesti kategooriliselt – isegi pangad ja koolid jms olid kinni.

Nii et nimekiri asjadest, mis mulle pinda käivad:

  1. Kuramuse 2 nädalat ja ikka on räbal olla, varbad paistes ja oehh. Motoorne rahutus on, aga motivatsiooni pole.
  2. Pimedus. Kui ma siia kolisin, siis arvestusega, et ma käin kodus ainult magamas. Nüüd on aga veits häiriv, et köögiaknal on trellid, ilm on nii rõve et aknakatted peavad niikuinii kogu aeg ees olema et vihma blokkida, nii et ma ei näe isegi kas on päev või öö. Kuna mu tuba on ilgelt külm ja voodi ebamugav, siis ma enamasti vedelen köögidiivanil – saab mingis poolistukil asendis arvutit näppida ja teed juua (täis teetassi oma tuppa liigutada… no ma parem ei hakka üritamagi). Ajhaa kopitab siin muidugi hullemini kui enne, sest uued elanikud on kolaruumi („the horrible place“) asju täis pannud ja ma garanteerin, et see madrats neil kaua valge ei ole, isegi kui see on seina najal püsti – sest seinad on seal märjad. Täna veel Giuseppe lisas ka sinna paar kasti. Ainuke positiivne moment on asja juures see, et 11 päeva veel ja ma saan siit minema. Loodetavasti ükski seen seni mu kopsus elama ei hakka, silmad sügelevad küll vastikult (arenev allergia?).
  3. Kõik võtab ilgelt aega. Ärkasin kell 10, käisin duši all, kui hommikusöögi lõpetasin oli kell juba 14.
  4. Omanik EI parandanud ust ära. Meil ei käi välisuks eriti kinni ja selle vihmaga kohe üldse mitte. Pmst ma ei julge oma läpakat elutuppa üksi jätta, täna hommikul Gülce avastas et uks oli täiesti lahti. Laupäeval küll omaniku mees käis seda vaatamas ja eile tuli puusepp ja vahetas hinged ära (ha! Hingedega polnud mitte mingit probleemi!). Lihtsalt uks on nii väändes, et kinni saab seda ainult ilge prõmakaga ja lukku me seda enam ei panegi, sest lukku väljastpoolt lahti üldse ei saa, lõgista palju tahad. Ja nad ei plaani seda ära ka vahetada (või noh, kui ka plaanivad, siis meenutagem et minu dušikabiiniga läks 4 kuud).
  5. See, et teised peavad mu nõusid pesema, kuna ma ei ulatu kuivatusrestini ja meil üldse pole lõputult taldrikuid. Poeskäimisega on ka halvasti, sest…
  6. Enne seda suurt uputust viis puuviljapoe tüüp mu korra autoga poodi. Noh okei, see sisaldas ka mõningast jutuajamist, aga suht chill. Ja siis eile saatis sõnumi, et kuidas ta ikka tahab mind kallistada ja musitada enne kui ma ära lähen. Düüd, sa oled abielus, ma Facebookist vaatasin, nii et ära mitte üritagi. Seda enam, et sa üritasid mulle väita et sa oled lahutatud. Äkki ei valetaks kõigile naistele korraga vaid tegeleks oma lapsega või midagi? Noh paraku lähim pood on see pood, kus ta töötab ja isegi kui ma endale toitu koju tuua enam ei lase, siis ma ei jaksa ka kuskile kaugemale kargelda. Nii et – draamat saab – isegi kui seda üldse  ei otsi.
  7. Töölt tuli kiri, et täna on/oli töötervishoiuarst. Ei ole mõtet mind 10 päeva enne äraminekut üle vaadata, jajah, katki (ei ma ei läinud sinna).

Täna Federica tegi ahjusküpsetatud kartuliputru, nii et jee ma ei pidanud õhtusöögiga vaeva nägema. Mu lõunasöök oli niigi alles kell 18 ja eile jäi õhtusöök üldse vahele, sest ma ei viitsinud. Nõud pesi ka Giovanni üldsuse survel ära. (Kas ma kirjutasin, et ma lõhkusin oma teekannu ära kui ma eelmine kord kontoris käisin? Nüüd saab ainult teekannu vaim seal ilma minuta hõljuda).

P.S. Eesti poliitika on ikka naljanumber. Nad võiks kõik jõulupuhkusele minna, õnneks vist ühtki suuremat rallit ka pole tulemas’, kuigi kui on valida kas Tänak või Helmed, siis andke pigem Tänak, ta vähemalt ei räägi eriti.

Kas sina ei alustagi hommikut massimõrvaga?

Mina eile alustasin! Ärkasin suht vara (Dario pidi mu peale korjama, et ma saaks kontorisse minna) ja avastasin, et köögis on tuhandeid sipelgaid. Nad tulid välisukse juurest, möödusid diivani eest ja läksid üle väikse valge diivanilaua. Ju siis õues hakkas paha ja külm või märg. Halasin ühischatti, et meil on probleem ja kallasin neile kaneeli kaela. Gülce tõi ülevalt uue tüdruku tolmuimeja ja imes selle leegioni imejasse ning pihustas köögi putukamürgiga üle (veel üks põhjus kontorisse minna ja mitte siia jääda, tõenäoliselt seda värki ei tasu sisse hingata).

No ja nüüd on tõestatud, et karkudega ei tasu kontorisse minna. Autojuhid on nõmedad ja kihutavad kasvõi väikse vastassuunavööndi ümberpõikega su nina eest läbi, et jumala eest ei peaks vöötraja ees seisma jääma. Meil on need lollakad uksed, mis ühelt poolt on puusaga lükates avatavad, aga teiselt poolt pressivad end ise kinni. Vetsu uksed on ka samasugused, aga tavalise lingiga. Liftist väljumisel on lai ja libe metallkünnis. Ja nagu arvata oligi, siis ma ei saa laboris asju kätte. Lasksin Saravanal endale pudeliga deioniseeritud vett tuua, sest ma poleks koos pudeliga kuhugi liikuda saanud. Lõunasöögi tõi mulle Ikue. Fabiani ei olnud, nii et ma ei saand talle öelda et mõõtku ise või jagagu mu taimed ära. Sisustasin osa ajast oma kontorilaua tühjendamisega (riisiteemalised artiklid prügikasti ja juureartiklid andsin uuele poisile, las vaatab äkki tal on sealt midagi vajalikku). Muid pabereid sihtisin ka pallikskeeratult taaskasutus-paberikorvi suunas. Esimese korjas ilus poiss üles ja pani kasti, aga ma ütlesin et ärgu nähku vaeva (ma arvan, et tugev 20 paberikängart sai sinnapoole suunatud õhtuks, ükski ei läinud sisse). Ja siis Dario unustas mu maha, nii et pidin hangeldama kes teistest mu koju viiks. Rohkem ei tee. Ülejäänud õhtupooliku vedelesin diivanil (0 sipelgat) ja läksin vara magama. Täna on ikka veel laip olla. Kuigi ma käisin ise poes, see võttis küll tubli tunni (reaalselt pood on 5 minuti kaugusel, aga tavaliselt ma ei pea sinna käte jõul minema) ja tagasi jõudes olin nii higine, et pidin duši alla minema. Tuleb ikka vanake edasi olla. See on pisike nurgapood, hinnad on suht kallid, aga neil on kojukande teenus, nii et pooltel hommikutel ma nägin poeabiline Jeffreyt jalgrattaga kotte laiali vedamas (ta on indoneesiast pärit, ma küsisin). Ta küsis mõne nädala eest mu numbrit ja tahtis välja kutsuda, aga ei… tal on abikaasa ja 2 väikest last nagu how about nope. Nüüd igatahes kulus ära see number, sest kuidas ma muidu süüa saan? Aa ja tuleb välja, et mu pangakontoga on mingi jama ja nad ei saa mulle oktoobri palka üle kanda. Oh fun. Õnneks ma võtsin suht palju sula välja enne kui see jalamurdmine juhtus, aga see tuleb siiski ära lahendada ja kuidagi oma raha Eesti pangakontole kanda. Aga ma ei jaksa praegu selle peale mõelda.

Instituudi palm kärvas ka maha ja mingid mehed asusid seda likvideerima. Kurp. See oli nii ilus palm, siis kui ma peaaegu aasta eest siia tulin.

Homme lähen arstile oma jalga näitama. Ma vaikselt loodan, et äkki ma ei pea neid hepariinisüste rohkem tegema endale, mu kõht on näpuotsasuuruseid sinikaid täis juba. Samas varbad on suht paistes ja naljakat värvi ikka, nii et tõenäoliselt ei pääse. Üldse varbad külmetavad rõvedalt, nii et ma olen mitu korda fööniga jalgu soojendanud. Üleeile panin peaaegu matsu ka, kuna Federica oli just põrandat pesnud ja kargud libisesid, nii et panin haige jala hooga maha ja potsatasin vastu diivanit. Ahjaa, luumurruga vist ei ole võimalik paksuks minna – tundub, et organismi remontimisele kulub päris palju energiat. Ringikarklemisele muidugi ka, see on hullult energiakulukas. Ja ma söön seda, mis teised mulle toovad ja mis pole ilmselt isu ega toiteväärtuse osas eriti optimaalne (ma tahtsin osso bucot, reaalselt oli mul paar päeva hiljem hoopis 2 kalkunipihvi ja kilo porgandeid, sibula asemel sain õuna ja täna unustasin ise ka sibula osta).

Kuidas ma koiva murdsin

Ma panen siia ilusti kirja, nii et kui keegi küsib siis on üks koherentne lugu mitte mina sajandat korda sama asja kirjeldamas. Tõesti, ma lootsin et ma saan see nädal kirjutada sellest, kuidas ma lõpuks oma katsega tegelen, nii et nüüd näete kuidas kõik (eepiliselt) pekki läks. Seekord ma isegi ei liialda konvekablogilikult. Reedel oli vaba päev ja terve nädalavahetuse ma passisin ka kodus, kuna veits tõbine oli olla (oot kas ma olen nüüd kuu aega tõbine olnud?) ja vihma sadas nii kõvasti, et vesi pressis ukse ja akna alt sisse. Esmaspäev algas kenasti, miskit ei sadanud, ainult asfaltipuurijad olid end sättinud māja ees tänavat puurima. Teel rongijaama astusin sellisest kohast läbi, kus filmides inimestele klaverid pähe kukuvad. Keegi nimelt upitas tõstukiga mingit kappi 4nda korruse rõdult sisse ja ma läksin sealt alt läbi (alternatiiv oleks olnud üle tee minna kohast kus on päris kõva liiklus ja siis veits oma trajektoori ebamugavamaks muuta). Mõtlesin küll, et tea mis see tõenäosus on ja mispidi mu karma siis täna on ja läksin (üks ema lapsega läks ka sealt läbi).

Tööpäev oli nagu ikka, katsusime Fabianiga kahe spikerboxi graafikuid korraga jooksma saada (võimatu, kahes eraldi aknas kuidagi saab) ja kahe elektroodi infot korraga salvestama (ka võimatu). Perfektne tüüp oli puudu, nii et mõtlesin juba uurida kas ta käis bossi jutul ja sai kinga, aga noh äkki jäi lihtsalt haigeks vms. Lõpuks otsustasin minna varasemasse (algajate) trenni, sest veidi nõrk oli olla ja ei tahtnud liiga palju kätelseise teha. Algajate trenn sisaldab tavaliselt kõva soojendust ja sellist rohkem akrojoogalikku sisu ning vähem hirmsaid asju.

Kuskil suht lõpupoole tegime 3 kaupa asju (1 on julgestaja). Mina olin Andreaga paaris ja kuna meil see trikkide jada õiget pidi juba sujus pidime seda tagaspidi ka tegema. See polnud midagi rasket, tõesti, ma ei tee nalja kui ma ütlen et see kava oli miski, mida me Indraga 8 aastat tagasi tegime minu akroharrastuse päris-päris alguses. Suht lihtne, aga efektne. Lendaja seisab ühe jalaga baasi põlvede peal ja teine jalg on baasi kaela taga. Ja siis ma panin eepiliselt matsu. Jalg libises Andrea põlvede pealt maha (tal olid mingid kuramuse lõdva kummiga dressid), ta kukkus mu teise jala otsa ja mina omakorda katsusin vältida talle näkku kukkumist ning lendasin mingil moel külili. Algul mõtlesin, et väänasin pahkluu välja ja mis seal ikka. Küsisin veits jääd ja vaatasin kuidas mu jala külg järjest suuremaks paisus. Andrea arvas ka, et noh küllap siniseks läheb, aga nädalaga paraneb ära. See julgestaja kes mind ei püüdnud viskas mu vähemalt autoga rongijaama. Õnneks kolis just too õhtu meie uus korterikaaslane Federica sisse ja õnneks tal oli auto, nii et tema korjas mu rongijaamast ära ja sõidutas koju. Ma tõesti pold varem märganud kui pikk maa on 8ndalt perroonilt jaama ette ja kui mitu treppi seal on! Aga vihmavarju najal kuidagi koperdasin ära ja sain koju duši alla ning magama. Öösel enam vetsu ei saanud, sest jala peale polnud võimalik toetuda. Kui algul oli kokkulepe, et lasen Federical end rongijaama viia ja kuidagi koperdan sealt tööle siis nüüd oli plaan B ja ta viis mu haiglasse ning läks ise kuhugi omi asju ajama. Haiglas pandi mind kohe ratastooli ja kärutati röntgeni ukse taha. Röntgenimees oli väga chill. Siis kärutati mind trauma-ortopeedide ukse taha, kus sain veits oodata (saatsin bossile sõnumi, et vist murdsin jala ja täna ei tule) ning hakkasin orgunnima seda, et keegi vähemalt mulle mu läpaka tooks.

Esimese hooga kui ma pilti nägin nende ekraanil, siis ma vaatasin et aa jee, korras ju, kus see murd siin on… aga oli. Õnneks mitte selline, mida nad kuidagi paika oleks pidanud hakkama suruma, nii et kamandati mind mingile lavatsile, teksad jalast ära ja jalad üle mingite asjade rippu (günekoloogide flashback, anyone?). Kaks vanemat arstionu (ok vb pigem mingit trauma-nurse või midagi sellist) hakkasid siis väga entusiastlikult mu jalga sisse mähkima, sealjuures kolmandale nooremale tüübile itaalia keeles seletades (mingi õpipoiss, ma järeldan). Vahepeal nad seletasid entusiastlikult minuga ka, kuna nad olid oma inglise keelt Duolingost õppinud, siis tuli sealt lauseid nagu „could you sleep slowly please“ jne. Mul oli väga naljakas. Kuni nad hakkasid seda kipsi otsa ära lõikama, et mu varbad saaks välja vaadata. See oli päris hirmus, ma ei tea kas mu varbakarvad jäid kipsi sisse kinni või mida, aga veits valus oli ka. Siis nad küll tegid nalja, et võtavad paar varvast koju kassile. Great. Ma sain suure piraka vanamoodsa kipsi ja sinised paberist haiglapüksid (mitte ükski paar mu teksadest ei mahu ilmselt üle selle juraka) ning pean endale iga päev süsti tegema, et vereklompe ei tekiks /hepariin, süstekohale tekib mõnus sinikas kui veresoonele pihta saad/. Ja siis lükati mind ratastooliga ukse taha, et kassa on seal. Kassas olid eranditult itaaliakeelsed tädid, kes tegid vahepeal üksteisele draamat, ma ei saanudki aru millest. Suutsin neile ära selgitada, et ma tegelt töötan siin ja mul on itaalia ravikindlustus ja üldse. Nädala pärast pean tagasi tulema. Ja kuidagi tuli koju saada ka. Kirjutasin Federicale, ta oli nõus mu peale korjama. Lehvitasin mingile suvalisele misericordia inimesele, kes lubas aidata mu välja sest parkimiskohta haigla lähedal pold võimalik leida. Paraku ta veeretas mu vale väljapääsu juurde. Ja see pold selline ratastool, mida ise juhtida saaks. Õnneks Federica leidis mu üles ja hüppasin ühel jalal autosse ning läksime apteeki karke laenutama ja rohtusid välja ostma. Ma oleks seal äärepealt pikali käind, sest põrand oli libe. Andsin oma rahakoti ja paberimajanduse Federicale, kes õnneks kõik asjad kätte sai… ja siis pidime tagasi haiglasse minema kuna mu ID kaart oli sinna jäänud. Ta pidi veel seda ratastooli maja pealt taga ajama kuna tuleb välja, et selle pandiks oli ta võetud. Ütles, et mingid personali-inimesed olid temaga nõmedad. Milline üllatus eksole, arvestades kuidas mind sinna enda hooleks jäeti. Ja siis ma sain lõpuks koju.

Nüüd on 30 päeva kipsi, mis tähendab et Hispaaniasse kolimine peaks ka selle aja sisse jääma. Ja kargud tuleb Itaaliasse jätta. Iroonilisel kombel mu higispaania boss murdis varba, nii et nüüd oleme mõlemad vigased. Aga no kurat, kuu aega kodus passida, nii et ma ei saa õieti õuegi on kohutav. Tööl HR osakond otsustas, et parem kui ma sinna nägu ei näitaks (nende põhimure on, et laboris miskit ei juhtuks, et äkki ma saan e-maili teel asju aetud aga kuram mul olid reaalselt mõõtmised plaanitud). Noh ega ma väga ei tahagi sinna minna, ma ei saaks oma taimi kasvukambrist kättegi. Ma vaevu saan siin kodus ilma ümber kukkumata uksi avatud, ühest kargust tuleb alati kinni hoida. Väga tüütu on. Teed teha ntx. Ma nihutan tassi keset lauda, siis koperdan ümber laua, võtan selle tassi ja panen pliidi juurde. Sest ma ei saa hoida karku ja tassi samal ajal ja liikuda. Pmst ma palusin oma korterikaaslasel mu arvutihiir minu tuppa laua peale panna. Ja neil haiglapükstel pole taskuid ka. Ja ma siin arvasin, et jaanuar-veebruar olid nõmedad. Noh selle võistluse november võidab kohe kindlasti ning siinse teadusega on ka päriselt tuuga. Ma ei usu, et Fabian tahab seda katset ise edasi teha, ta on veits teise eriala inimene.

Nii, proovime kas ma saan videot ka lisada, viimati ei saand

Ideaalseid inimesi pole ju olemas, aga sabotööre on küll

Eelmisel nädalal tuli meile tööle uus tüüp. 25 aastane, doktorikraadiga ja nii suurte musklitega, et ta biitseps on umbes sama paks kui minu kints. Käis Cambridge’is interniks ja müüs öösiti mäkis burkse, nüüd on siin, pärast läheb Harvardisse. Teeb 5 korda nädalas iga hommik trenni. On kõigi vastu viisakas ja naeratav. Nagu… ei olnud kõik sportlased trennis jah, kui jumal ajusid jagas… aga tundub natuke ebaõiglane, et selline tegelane eksisteerib. Boonusena – tema olemasolu kontoris on vähendanud Ioannise kalduvust lolli nalja teha – vaeseke peaaegu ei räägigi enam. Miinusena – uus kutt sööb kogu aeg. Reaalselt, mina võtsin oma ühe lunchboxi välja, tema ladus selle peale kolm tükki laua peale riita. Igasugused tegelased näevad hullult vaeva tema ümber, ja ta on itaallane st tal pole vaja pangakontot teha jms, aga ikka sebitakse ja seebitatakse. Ma pakun, et kõik vallalised magistri- ja doktoripreilid armuvad ära ja siis läheb draamaks. Igatahes potentsiaali on. Seda tüüpi inimeste puhul kipub olema tavaliselt 2 varianti: a) nad on küünilised ja kasutavad mõnuga ära seda tähelepanu, mis tuleb, või b) nad on täiesti uugud ja arvavad, et kõik on üksteisega nii kenad ja lahked, nagu tema vastu ollakse. Ma tõesti loodan, et seekord on variant B. Sest ta pandi ühe „vaba“ laua taha, mis tegelikult ei olnud vaba ja Gabriela pidi tulema järgmine päev oma asju kokku korjama, kuigi ta tehniliselt võttes pole veel oma doktoritööd kaitsnud. Valus. Lubasin hea seista selle eest, et keegi ta arvutit tühjaks ei kustutaks, seni kuni kaitsmine käes.

Tegelikult ma suutsin vist purustada uue tüübi illusioonid IIT suhtes kohe esimesel päeval. Nimelt olid ülemused hoidnud tema eest saladuses seda, et paari kuu pärast kolitakse Genovasse.

Igatahes, ma loodan et ta jätkab perfektne olemist ja siis keegi ei märka kui vilets mina olen. Ja mul õnnestub vaikselt minema hiilida, kuniks kõik ta särast pimestatud on. Kui ta vähegi intelligentne on, siis ta muidugi saab aru, millisesse karuperse ta sattunud on. No ja siis selgus, et me oleme mõlemad samas projektis. Selles, kus praeguseni oli ainult 3 inimest. See projekt pidi läbi saama märtsis, kuskilt ilmselt sebiti raha juurde ja uus tüüp on augustini. Ja siis ma nägin, mis asju ta loeb. OK now I get it. See uus tüüp on minu asenduspersoon! Mmmkay, mul pole midagi selle vastu, et sa juurte, juureeritiste ja mulla artikleid loed poiss. Isegi huumorimeel on tal olemas (või elementaarne viisakus minu eriti debiilseid nalju taluda), ehk kui ta peale bossiga kohtumist tuli kontorisse ja ütles, et sorry peab minema särki vahetama, see sai nii läbi higistatud. Raudselt teda nüpeldati selle robotkaheksajala kombitsaga või midagi. Robotpervonalju teevad siin tegelt kõik ja noh, ma arvan bossile meeldivad ilusad noormehed ka päriselt.

Plot twist. Nüüd ma arvan juba päris kindlalt, et keegi saboteerib mind. Sest reedel oli koosolek, mille toimumise Fabian mulle poolkogemata välja rääkis ja mille kohta mina polnud kutset saanud, kuigi alguses oli bossiga räägitud, et ma sinna panustan ka ja kickoff meetingul käisin samuti. Nii et ma arvasin, et küllap on mind ära unustatud või siis otsustatud, et kuna ma niikuinii ära lähen, siis ei vaevuta kutsuma. Samas reede õhtuks koitis mulle, et kevadel mind kohe kindlasti sinna listi pandi, selle kohta oli e-mail. Otsisin üles. Ja ta-daa, e-mailis olnud linkide klikkimisel tuli : Access denied. Keegi kavalpea on mu listist eemaldanud ilmselgelt… mitte et ma vinguks, keegi ei taha reede hommikul kell 10 koosolekule minna, kui alles kell 2 öösel on magama saadud (sest trenn, ma jõuangi öösel kella 1ks koju). Praegu on mu suurim dilemma, kas proovida enne äraminekut veel bossiga näost näkku kokkusaamist orgunnida (sest viisakas oleks), või pigem mitte (ehk õnnestubki vaikselt uttu tõmmata, nagu Andrea soovitas).

Tatitõbi, ehk kuidas Itaalias haigeks jääda + kunst

Nõndaks. Nina on kinni ja pea on paks. See külmetus ikkagi murdis mu maha. Eelmisel pühapäeval ma käisin Firenzes muuseumites ja rongis oli hullult külm (väljas oli udu ja sees oli konditsioneer). Esialgu tundus, et polegi midagi hullu. Kolmapäevaks oli kurk veits kähe. Praeguseks on see külmetus mu siiski kätte saanud, terve nädala pidasin vastu ja isegi trennis käisin. 1. oktoobril ujusin viimati ja sel laupäeval tahtsin uuesti proovida (vesi peaks OK olema ja tuul peaks ka homme suht leebeke olema), aga ei proovi. Praegu on juba päris sügis siiski, mõned puud on hakanud lehtedest loobuma ja kell 7 läheb pimedaks.

Pühapäev: ma olen endiselt haige, vb isegi veel rõvedamini kui eile. Korterikaaslased on ka haiged ja nende külaline, kes ajutiselt meie juures on. Aga nemad jäid haigeks minust sõltumatult vist, nii et on tõenäoline et me vahetame pisikuid ja 2 haigust ühe hinnaga. Või noh ma ei tea, nad tegid portsu türgi toitu ja läksid välja praegu. Sellest saab epideemia! Mina munen kodus, teen duolingot ja mõtlen kuidas homsest tööst ära vingerdada (ma pean korraks sinna ikkagi minema) ja trennist ka (raisk, ma maksin kogu trenni eest mis mul siin veel jäänud on ette ära juba).

Kunstist pidin kirjutama? So be it! Kui ma 8 millegagi Uffizi muuseumini jõudsin olid seal juba ilmatu pikad järjekorrad. Järjekorramasinast sain endale aja 11.15 sisseminejate hulka, nii et aega oli piisavalt et külastada… veel üht muuseumi. Palazzo Pitti. Sinna oli ka juba tunglemine, aga mitte nii meeletu veel.

Vahepeal ma jõudsin ühe koogi ja kohvi haarata – takeawayna, kuna lauast teenindamine oleks liiga kaua võtnud – ja seda seal samas kohviku akna serval istudes süüa, sest ma avastasin et mul pole kolme kätt (koogikarp, kahvel, kohv). Õnneks jõudsin ilusti Uffizi muuseumi ka. See on üks mölakas Medicite palee, aga oma olemuselt umbes nagu Itaaliale spetsialiseeruv Louvre. Rahvast oli palju. Veepudelid korjati ära. Kogu maja peale oli ainult 2 WC’d (jah ma käisin meestevetsus, sest naiste omasse oli järjekord. Mingi mees koos oma väikse pojaga kohkusid ukselt tagasi, kui ma käsi pesin aga muidu suva ju, seal pold pissuaare). See kunstikogu oli muljetavaldav, mul tuli isegi lõpuks kerge Stendhali sündroom peale. Nimelt ma nägin ühel maalil piisoni pealuud. Hakkasin siis lugema, et miks see seal on ometigi, alasti naisega samal pildil. Tekst ei maininud seda. See oli hoopis koer! (kunsti üledoos v dehüdreerumine).

Peale viit tundi muuseumis oli mul toss väljas. Võtsin ühes osterias väikse õhtusöögi ja ajasin juttu kolme ameeriklasest maailmaränduriga (nad olid kõik umbes 50, nii et ära looda liiga palju emps :). Nad kõik vihkasid Trumpi.

P.S. Kui keegi tahab teada kui lõbus on Itaalias günekoloogi juures käia ja kui ilgelt kaua kõik aega võtab, siis küsige messengeris ja ma räägin.

P.P.S. Mispagan teil seal Eestis toimub? Tundub, et EKRE poliitikute piinlike väljaütlemiste varamu on lõputu… või tema on kohtufilme vaadand. No ma olen “Trifiidide Päeva” lugenud. Ja mul on kapitäis lihasööjataimi. Kõik on kapis. Take that, Mart Helme! (Ja see teine tüüp, kes tahab Euroopat ristiusustada). Ainuke kellega ma sealt kambast natuke suhestun on Kert Kingo, aga sedagi üksnes seetõttu, et meil on sarnased prillid ja mina ka saadan oma päevi mööda prokrastineerides. Aga jumal hoidku, kui tahad tööluusi teha siis ära kohe meediale vahele jää. Vali mingi amet, mis kellelegi väga korda ei lähe. Post-dokk, mitte minister! Aaa selle kõrgharidusega on muidugi nii…

P.P.P.S: Ma leidsin oma toale uue elaniku. Veterinaar Peppe. Sellega on nüüd vähemalt korras, kuigi ma karstin et Mattia hirmutab ta ära, sest see tolvan muidugi pidi talle hallitusest rääkima (me oleme sellest enam-vähem võitu saanud, vähemalt koridoris, mis krohvi all toimub on muidugi bingo). Mattia ise kolis välja, aga uus tüdruk Francesca pole veel sisse kolinud.