Eesti suvi, võta mind!

Nii et homme ma hakkan siis Eesti poole liikuma. Kui joppab, olen õhtuks kohal. Kui ei joppa vedelen kuskil Girona lennujaamas – jälle on väga lühike aeg lendude vahel. Aga ma juba ootan, et saaks metsa ja et välja minnes kuumarabanduse ohtu pole. Siin nimelt pole korralikku metsa mis marju või seeni kasvataks ja kuumalaine on jälle tagasi koos ilge niiskusega.

mingi suvaline Eestimaa, aastast 2011

Ülikoolis on nüüd täielik postapokalüptiline vaikus – reedel oli kogu söökla peale ainult meie inseneride grupp, tavaliselt on isegi raske tooli leida. Täna oli isegi Pasquale restoran puhkusele läind ja seda kuni 3. septembrini. Sisuliselt ma oleks võinud juba eelmise nädala paiku Eestisse tulla ja jääda septembri alguseni, sest kui ma 26 tagasi jõuan siis on kõik ikka suletud ja 27ndal tehakse tööl remonti, nii et pole elektrit ega netti. Kodulähedane pisipood pani ka uksed kinni, nii et nüüd lähim toidupood on kuskil 1,5km kaugusel. Korterikaaslased on ka ära, ainult Gülce näitab vahel nägu sest tema ei läinud Türki. Akna taga elav aafriklaste perekond on aina häbematum ja lärmakam, neile ilmselt see soojus sobib. Täna oli keegi tainapea täpselt mu akna alla parkinud kolm ostukäru, ühes neist kellegi rõvedad tossud. Jätsin neile itaaliakeelse kirjakese, et pangu äkki oma kola mujale (kuigi tegelt ma lähen kohe puhkusele, nii et väga ei koti). Nendega mul polnud kuni eelmise nädalani üldse mingit kokkupuudet, aga siis nad suvatsesid esmaspäeva õhtul mingi suuremat sorti peretüliga hakkama saada. Ma juba mõtlesin, et kas mul on oskust vajadusel politsei kutsuda, aga õnneks nii kaugele see asi ei läinud ja kuskil 1 paiku öösel rahunes see värk maha. Üks aafrika naine andis mulle läbi akna hoopis oma mobiili, et ma selle laadima paneks… no ok, tegin talle küll oma olematu keeleoskusega selgeks et ma kavatsen kell 6 ärgata. Telefon oli nigu bussi alla jäänud ja minu meelest see ei suutnud end laadida kah, ekraan oli nii pilbasteks. Ja neil peaks seal oma hütis ju ometi elekter olema. Hommikul igatahes jätsin telefoni aknalaua peale ja läksin ära Torinosse. Kuna mul hetkel ühtki katset käimas ei ole, siis tegi tööluusi ja käisin muuseumides. Õnneks oli kolmapäev meeldivalt sombune ja jahe ka. Eelmisel pühapäeval käisin pooleks päevaks Livornos. See polegi nii jõle linn, kui lennuki pealt paistis. Vanalinn on täitsa nummi.

Eestis on mu missiooniks siis teha sõidutunde (ja sõidueksam, kui joppab), notari juures käia, planeerida veits oma uut katset kui õnnestub bossil natist kinni saada, vaadata pereliikmed üle (keeruline, igaüks on ise kohas) ja pakkida kokku oma laud vanas kontoris, kuna sinna tuleb uus tudeng.

Advertisements

Hapukurgihooaeg

Tere! Mingi sada aastat pole kirjutanud jälle. V noh okei 3 nädalat. Läheb nagu tavaliselt, tegevust on aga midagi nagu tehtud ei saa. Lisaks on suvi, mis tähendab et ellujäämisstrateegia on vastav 30+ kraadisele ilmale. Mäkke või rändama väga ei kipu, sest ei taha päris ära põleda (eelmisel laupäeval veits matkasin – võimalik, aga raske nii et üldiselt ei soovita, järgmisel päeval on täiesti toss väljas). Lisaks kõik mu korterikaaslased lõpetavad oma makat, nii et selle aja sisse on mahtunud 3 makalõpupidu/sotsiaalset üritust itaallastega. Esmaspäeval oli üle pooleteise kuu vihmane ja jahe ilm, päris värskendav. Uuest nädalast lööb jälle 36 kraadi peale (ajee, aknast tueb juba jõe/prügi haisu). Mu taimekesed ülikoolis nüüd kasvavad, aga ma pean nende eesti ga päev hoolitsema, nii et ma ei saa nädalavahetuseks ka kuskile kaugemale minna. Lepin sellega, et käin 1-2x nädalas rannas (sinna saab bussi või rongiga, liiga tihti ei jaksa seda ette võtta).

Enda sünnipäeva tähistasin ma küll minimaalselt – käisime Ikuega ArnoVivol dringil ja oligi kõik. Teistel, keda ma kutsuda üritasin oli palju tegemist ja ega mulle ei meeldi ka 32 olla, nii et polnud erilist tuju tähistada. Esmaspäeval viin tööle torti ja siis on linnuke kirjas küll.

No ja mu vanad asjad hakkavad ära lagunema. Kõigpealt seljakott (1a), nüüd sandaalid (4a) ja rahakott (7a). Püksirihma suutsin ka läbi kulutada (9a). Rahakott läks lõplikult katki, nii et pidin kohe uue ostma. Ja siis see uus läks kohe esimesel päeval katki. Nõme rsk. Lisaks tuli välja, et seal poes oli selline reegel, et raha tagasi ei saa, peab mingi asja võtma. Ma küll ähvardasin lihtsalt selle rahakoti neile sinna jätta ja minema kõndida ning nõudsin bossi kontakti, aga noh nüüd mul on ikka sama rahakott (mul tõesti polnud midagi muud vaja), lihtsalt teist värvi ja loodetavasti peab veits kauem vastu. Kuram, nemad on ka Euroopa Liit ju, võiks igal pool ühesugused reeglid olla, ei vä? Ja ma tahan, et mu asjad kaua vastu peaks. See, et mingi viieeurone Pariisi turult pärit pisike rahakott nii kaua vastu pidas on muidugi hämmastav… okei mingid jupid kukkusid juba varem ära, aga kasutuskõlbmatuks muutus see alles nüüd. Sandaalidega suht sama – Ecco küll ja ma olen paar korda liiminud neid, aga nüüd hakkavad pealsed ära lagunema, tallad veel kestaks. Ja ma kõnnin ka 50-70km nädalas. Nüüd ma kõnnin sandaalidega toas ka paraku – ja iga õhtu lisaks pesule desinfitseerin oma taldu vesinikperoksiidiga (kõik majakaaslased käivad endiselt tossudega toas, ma ei taha teada mis bakterid seal köögipõrandal elavad, kuigi ma paar korda nädalas käin selle ka desinfitseerijaga üle).
P.S. Mu EKREteemaline postitus vedeleb juba mitu kuud sahtlis, ma loodan et nad vaikselt kaovad minema, enne kui ma selle valmis suvatsen kirjutada. Ja kiri mu sõbrannale, kes aasta eest nunnaks hakkas on ka mitu kuud pooleli juba.

Vana ja uus. Punase pidin kahjuks beeži vastu vahetama.

Mina olengi Marsikulgur

Meil on kah kuumalaine. Laupäeval ma põgenesin selle eest tööle, aga eile istusin kodus jalad veekausis ja märg kleit seljas. Üldse see ilm paneb mind ebaratsionaalselt kleite ostma. Ma olen selle kuumalaine ajal ostnud juba 4 kleiti, ühed püksid ja ühe t-särgi („plants are friends“ tekstiga, mul juba üks selline on). Tõesõna ei ole meeldiv ilm, isegi itaallased kiruvad, et tavaliselt on augustis selline. Tõtt-öelda mulle sobib see paremini kui see talvine ilge tatt. Riideid eriti kandma ei pea, ükskõik mis kell – ja mulle meeldib paljas olla. Õue väga ei tõmba pikaks ajaks, nii et töötegemisele kindlasti soodus. Sääski see ilm ka ei takista. Täna ma tegin tööd. St ma tegin asja mille peale ma arvasin, et noh läheb 1 päev… reaalselt läks neljapäev, reede, jupp laupäeva ja tänane ka veel. Ehk siis 74 taimepoti kokkukleepimine jne võttis ikka aega (ja osad said ikka väärakad). Istutamine ei võtnud üldse väga aega. Täna väga midagi debiilset ei juhtunud… no natuke. Nimelt kui ma mulda segada tahtsin, avastasin et mu vann on kadunud. Raisk. Kellele seda vaja läks??? Õnneks leidsin Carlo üles, ta oli kohe veits süüdlasliku olekuga. Selgus, et Ioannis oli hommikul vanas taimelaboris avastanud, et kraanikausi alt tilgub ja sinna uputuse alla see pandigi. Nagu… ma ise ostsin selle vanni, ämbrit ei võind võtta vä? Igatahes Carlo nühkis selle kuulekalt piirituselapiga puhtaks ja andis mulle tagasi. Oli näha kuidas ta seda situatsiooni jälestas, arvestades et tavaliselt pragab tema minuga. Mingi error on veel elektriga ka, ma kahtlustan et maja ei vea välja seda huugavate konditsioneeride hulka. Ma nimelt läksin õhtul Carlole ütlema, et kasvukamber teeb imelikku häält ja korraks läksid kõik tuled vilkuma… kui keegi teine temalt mingi suurema hädaga kratist kinni sai. Oli küll seal majatiivas kerge masinakärsahais, ma ei tea mis täpselt kuna peale itaaliakeelset seletamist panid nad kõik jooksu.

Natuke eelmist nädalat ka:

Kolmapäeval mul oli Frantaga skaibikõne. Kontoris, kuna kui ma üles läksin siis selgus, et mu arvuti ei tunne wifit ära. Õnneks oli ainult 1 kolleeg pealt kuulmas, oleks rohkem olnud siis ma oleks ikkagi katsunud mingi muu variandi leida. No ja kuna Franta on vana sõber, siis ma kirusin talle suht ausalt, mida ma asjadest arvan. Pärast too kolleeg tundis vajadust mind hoiatada, et ma ühe teise kuuldes sellistest asjadest ei räägiks. Tänasin. Ma tean küll, kes meil spioon on, paraku – ja ofkoors mul ei ole kavas kõiki usaldada, kuigi ma olen siin ilmselt keskmisest usaldavam. (Temast ei ole täna üldse juttu olnud, ma arvan et ma pole temast isegi kirjutanud).

Neljapäeval tuli bossilt kiri, et reede hommikul kell 9 on koosolek, kus me peame oma tegemisi raporteerima. Okei siis, mult võtab see 2 tundi tööaega ära aga no mis sa teed. Jõudsin isegi veel varasema rongi peale 8.32 (nüüd ma käin tavaliselt 8.47ga, sest siis ei ole päike veel seniidis). JA lolli peaga ma olin nõus esimene olema koosolekul. Lõppes see sellega, et mu katset mida ma just alustasin arutati tund aega, bossile ei meeldind see disain enam üldse (no kurat, ise sa valisid mind selle põhjal siia ju ja paari kuu eest oli kõik ka ok) ja ta oli nagu ära vahetatud. Või siis vale jalaga voodist välja astunud. Kuna ma olen aeglane eestlane ja muidu sitt vaidleja, siis Emanuela üllatuslikult võttis vaidlemise suures osas enda peale ja kaitses mu projekti. Ma ise poleks seda nii veenvalt teha vist suutnudki, ma olen suht konfliktivältiv tegelt ja sellistest meelemuutustest hämmeldunud ka. Ahjaa, nüüd me peame iga nädal saatma 1lk raporti oma asjade edenemise kohta.

Neljapäeval juhtus veel üht-teist põnevat, nimelt Benedetta kes istus minust üle laua saatis kõigile meili, et ta toob neljapäeva õhtul maiustusi, sest reedel on tal viimane tööpäev. Päris vapper niimoodi päevapealt ära minna, aga ta ütles et sai elu pakkumise, millest ei saa keelduda (nii et kõigil on ta üle hea meel – me oleme kõik siin ajutised lõppude lõpuks, lihtsalt Ali oma 9 aastaga oli mingi rekordipüstitaja).

Laupäeval ma oleks laboris peaaegu südari saanud (ma poleks tohtinud seal üldse ollagi kuna mul pole nädalavahetuse eriluba, aga kuna mu laboril pole ust, siis yolo, seda ei saa lukku panna). Minu labor on koridori lõpus, selle koridori peal üks kahest uksest, teine uks on mingi maintenance room. Nii et seal tupikus ei käi eriti keegi… no ja siis vuras must siuke värk mööda. Ma veits karjatasin, pooleldi küll seepärast, et see sneaky bastard tuli nii vaikselt, et ma ei kuulnud. Veits hiljem ilmus ka asjaga komplektis käiv hiinlane.

Ning häpi bööörthdei tuu mii! Ma tahtsin seda tööl veits tähistada ka, aga reaalselt kui ma laboris kell 8 lõpetasin, olid kõik juba ära läinud. Nimelt aasta on möödas sellest jubedast autoõnnetusest (lugeda saab siit, tolle päeva esiküljeuudis https://www.postimees.ee/4512266/video-ja-fotod-sundmuskohalt-polvamaal-said-avariis-viga-viis-inimest ). Mingid trollid filmisid, aga ei peatunud… mnjah. Marca kirjutas sellest teemast täna – http://marcamaa.blogspot.com/2019/07/aga-akki-nad-ei-tule-sulle-appi.html – minu elukogemus ütleb ka, et sulle ei tulda appi – nii siis, kui üleüldiselt. Mina ja mu sõbrad tulime kõik sellest üllatavalt tervelt välja ja saime samal päeval haiglast koju ka. Kellelegi mingit jäädavat kahjustust ilmselt ei tekkinud, kuigi mul paar nädalat veel kael tõmbles kui ma Iisraelis olin.

Aga kuna keegi oli siiski kontorisse kooki toonud, siis ma nüüd siin tähistan omaette koogi ja puuviljade- ja nostalgilise tšehhi muusikaga kuni päike looja läheb. Terviseks!

Laborianaalid

Murphy seadus on selline, et kui sa arvad et midagi pekki minna ei saa, siis ikka läheb. Ja Itaalia puhul kehtib ka mäeseadus (1. See ei ole tipp, 2. Kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1.).

Täna ma siis lõpuks plaanisin oma katsepotte mullaga täitma hakata, sest taimelabor on enam-vähem kolinud ja valmis (totaalne bardakk valitseb). Laudu ikka pole a mis siis. Hea õnne nimel andsin isegi kerjusele rongis raha, tavaliselt ma lihtsalt ignon neid.

Kohe hommikul jooksin muidugi bossiga kokku – kes oli mu e-maili näinud küll, aga sellele mitte vastanud. Tuletasin talle meelde, et ma lähen 5 kuu pärast minema. Ta ikka arvas et peaks proovima ronitaimedega… nojah arvata on, et India poistel pole aega mu tõmbjuure-ideega kaasa minna… aga päris mõtetut projekti ei tasu vist teha. Samas Jie’l on 8 kõrvitsataime, millest ta uhke posteri tegi nii et kes teab (paistab et statistika ei koti kedagi).

Tegin Emanuelale ja Alessiole veits selgitustööd, et äkki hakkaks nüüd mu robotiga pihta, 6 nädala pärast ma lähen Eestisse ja siis surevad taimed ära kui keegi neid ei kasta. Emanuelaga me läheme alati hullult vaidlema selle üle, sest tema meelest ei ole mu plaan üldse mõttekas, kuna me ise ju kodeerime selle kuhu taim läheb (daaa seepärast ma tahtsingi teha optilise info pealt, mitte elektrimõõtmiste järgi ju, seda taimesisest elektrit mõjutavad umbes kõik tegurid, samas kui lehtede paigutus on äkki ikka rohkem valgusest sõltuv). Ehk siis minu point on – ehitame valmis ja vaatame kas töötab ja siis katsetame edasi, kui töötab.

Alessio pakkus Ioannisele, et too võib seda kappi voodina kasutada. Ilmselgelt teda armastavad siin kõik. Not.*

Siis selgus, et Francesca on mulle saatnud laborikoolituse e-maili kuna ta nägi mind autoklaavi kasutamas. Ja tahab et ma homme hommikul suht vara (varasema rongiga siis) tuleks keemialabori turvakoolitusele. Raiusin nagu rauda, et ma olen käinud keemialabori koolitusel juba talvel ning ise ta veel andis seda. Et kas ma jäin ilma kitlita laboris olemisega vahele, või milles kühvel? (jaa, nii autistlikult otsekoheseks selline jura mind ajabki, pealegi pool rahvast on šortsides ja keegi ei kobise). Lõpuks kaevasin välja mingi jaanuarikuise e-maili ja sain ära tõendatud et ma ei pea minema. Ma juba mingit ankeeti täitsin 2 korda, aitab küll sellest dubleerimisest. Ja siis selgus, et autoklaav ei autoklaavi mitte. Ehk ma olin õndsas usus seal mulda ja liiva steriliseerind, mis üldse mitte steriilne pole… või noh osa on vb, aga pealevaadates seda ei tea ju. Tegime autoklaavile reseti ja see hakkas vähemalt tööle. Nii et ilmselt saan homme ehk isegi mulda potitada AGA homme mul on skaibikõne Frantaga kokku lepitud (Higispaania osas, millest ma ei suuda isegi oma projekti pealkirja meenutada enam). Kas ma ütlesin, et ma panin seemned idanema juba? Ja ma unustan asju. Eile ma unustasin mobiililaadija tööle – ja avastasin selle liiga hilja. Ning ma olen ära kaotanud oma väikse musta märkmiku. Takkapihta on kodu vallutanud sipelgad. Keemialaboris on ka sipelgad.

*P.S. Me saame nüüd peale mitut kuud Ioannisega jälle hästi läbi. Liigagi hästi, nii et ta üritab minuga suhelda… mida ma ausalt ei viitsi teha, ma tahan rahus mõelda ja lõuna ajal on raske enda mõtteidki kuulda.

P.P.S. Sain just teada, et Juantxo suri ära. RIP Juan, viis ja pool aastat on põhjamaal tubli saavutus eksootilise sisaliku jaoks!

Ma lähen randa, raisk.

AaaaaAAAAaaa nii ei saa ju!!! (valimatu itaaliakeelne ropendamine)

Okei see nädal algas juba tülikalt. Kõigepealt kuna Ali läheb ära, siis meil oli lahkumispidu. Lõpus arve lihtsalt jagati võrdselt kõigi vahel, mille tulemusena sain ma mõnusalt vastu pükse (22 inimest, igaüks võttis mida tahtis, lisaks mu magustoit ei saabunud kunagi). Ehk ma olin tellinud umbes 15 euro eest asju, aga maksma pidin ikka 27. No tore, maksin kellegi teise joogid kinni sisuliselt. Akrobaadid suutsid küll lahendada 2 päeva varem sarnase ülesande paremini kui insenerid (meid oli ka siis paarkümmend, ja siis ma tegelikult võtsin kalli prae ka). Nii et öähh. Järgmine kord mängin kavalamalt.

Aga eilseks hommikuks ma polnud tõesõna valmis. Kõigepealt üritasin apteegis käia oma haigekassakaarti aktiveerimas (teist korda juba). Nad lihtsalt ei saanud must aru, ja käskisid haiglasse minna. Mul oli isegi itaaliakeelne paber kaasas, mis selle kaardiga tuli nii et kurat seda teab, äkki neile ei meeldinud mu Eesti ID lihtsalt. Läksin siis tööle. Avastasin, et Emanuela oli eile suure kasvukambri tööle küll pannud, aga seal on nii kõva tuul et täiesti kreisi, põrandal on kondensvesi, laudu pole ja üldse on kõik halvasti. Mis tähendas, et me Carloga (tehnik) tegime vastastikku üksteisele itaalia- ja ingliskeelset draamat ja Benedetta üritas seal midagi tõlkida ja vahendada. Ma saan ise ka aru, et ta kõike ära ei tõlkinud, aga noh pold vajagi 😀 igatahes pidime TÄNA kindlasti oma taimed suurde kambrisse panema, et nad saaks REEDEL väiksed kambrid teise ruumi kolida. Nagu midakeppi. Kui mu taimed seal suures kambris nüüd 4 päevaga ära kärvavad on see totaalselt Carlo süü – aga teda ei koti. Nii et ma ei jõudnudki plaanini oma liimised potid tõmbekapi alt ära võtta, sest lõuna tuli enne peale. Ja peale lõunat olin ma uuesti silmitsi selle 14lehelise ohutusnõuete tabeliga, mida ma tõesõna olin juba varem täitnud. Kodust ka vaatasin – ilmselt sekretärid kaotasidki ära, aga täna oli neil seda kohe vaja. No ja siis ma avastasin, et seda rohelist võrku (mida Ali ütles et on palju), ei ole üldse piisavalt mu pottide jaoks. Napilt jääb puudu. Lõpuks otsustasin lihtsalt vähendada replikaatide arvu oma katses, sest ma EI VIITSI minna Bricosse mis on teises linna otsas, et oma raha eest mingeid asju osta jälle. Ma niigi olen juba ostnud väetist ja seemneid ja pesukausse jms. Kirjutasin bossile, et sorri kui kasvukambris on selline tornaado, pole mitte mingit mõtet hakata ronitaimekatset üldse tegemagi. Ja siis kirjutasin sama ropsuga Riddhile ja Saravanale, kes teevad mehhaanilisi tigusid ning vihmausse, et kas nad tahaks aidata mul teha mehhaanilist kontraktiiljuurt. Vähemalt ma siis ei peaks midagi kasvatama enam. Guugeldasin, sarnase mehhanismiga asju on tehtud (anal probes! Jälle! Tundub, et kolonoskoopia on teema!), aga mitte sellise bioinspiratsiooniga.

Päeva lõpuks olin ma umbes sellises tujus: https://www.youtube.com/watch?v=eaXmIPHrHmY ,see teine ilves on siis Carlo

Ja siis ma läksin trenni, kus oli esinemisejärgselt väga vähe rahvast ning nad otsustasid et täna räägivad kõik minuga itaalia keeles. Mille peale ma tõin kuuldavale kõik ropud sõnad, mis ma teadsin (aga selle trenni jooksul ma õppisin veel paar uut). No ja siis läks mobiililaadija juhe lõplikult katki. Nagu, ma teadsin et midagi saab veel pekki minna. Aa ja meil on reedel jälle esinemine, mis on kuskil karuperses ja sealt ei saa normaalselt tagasi (eriti peale keskööd). Kas ma kirjutasin kui pekki me eelmine esinemine läks? Ei? no siis kunagi hiljem sellest. Ma sain pmst lavadekoratsiooniga pikku pead.

P.S. Nüüd siis saabusid mu jooksutossud. Kui jooksmiseks on isegi öösel liiga palav.

Lagu ja häving

Suurepärane ajastus. Läksin alla laborisse ja üks kreeklane, kellega ma polnudki tutvunud varem laskis mul ukse nina eest kinni. Tavalise kontori vahekäigu ukse, ja siis oli hirmus sorry. No ma ei tea, Eestis ma ei kujuta ette et keegi sellest mingit teemat üldse teeks, ei mina kui järgmine uksest väljuja ega tema kui eeee meessoost isik. Ütlesin ka, et no big deal mu meelest (kuigi see uks käib veits raskelt jaa, aga kui mul käed vabad on siis pole probleemi). Ja siis jäime õues vahtima nigu kaks lollakat, sest välisuksel oli link puudu.

Ei jäänudki muud üle kui seni tõmmelda, kuni keegi meid sisse lasi. Kontorisse tagasi tulles ei jäänud mul aga märkamata üldine muster – lifti ukse peal oli see silt:

Ja täna lift veel töötas natuke aega tagasi. No ja kontori ukse juures on see massiivne sinine tünn, eilsest juba sest laest tilgub. Ma eeldan, et kondensatsioonivett, kuna nüüd on siin ka nii palav et on vaja konditsioneerid sisse lülitada. Boonusena tabas mind eile veel 14lk mingit itaaliakeelset ohutusnõuete ankeeti, mida sekretärid tahtsid kohe täidetult ja allkirjastatult saada. Ütlesid, et Alessio aitab mind selle täitmisel (teda polnud). Mulle nagu meenus, et ma poole aasta eest koos Emanuelaga juba täitsin seda sama asja, huvitav kas nad kaotasid ära v.

Koristajate streik, pesumasinarööv ja kuidas ma IT osakonnale neid ennast raporteerisin

Praegu on juba viiendat päeva selline palav. Aga muidugi mitte nii palav kui Eestis – ma just vaatasin, et Tartus on 29 kraadi, Pisas on 24. Aga selle eest on higine. Kui ikka õhuniiskus on 100% siis ärkadki higisena ükskõik kas on 20 või 30 kraadi. Õues varjus on jummala ok, nädalavahetusel metsas oli igati meeldiv. Aga rongis on ilge, kui nahk istme külge kleepub. Saame näha, kas ma pean oma igapäevase teejoomise jääteega asendama või mitte. Kontoris on suht jahe siiani, piisab akna lahtitegemisest varjupoolsel küljel.

Eelmisel nädalal oli meil selline salapärane müsteerium, et vetsudes polnud kätekuivatuspaberit. Algul ma kahtlustasin mingit eksperimenti a’la Saravana teeb oma silikoontigusid ja on mingi läbu korraldanud ning seepärast on paber otsas. Mingi hetk tekkis sinna paar pakki tavalisi lauasalfakaid, mis eriti ei kuivatanud aga noh, asi seegi. No ja siis tuli reede pärastlõunal kiri, et reedel koristajad streigivad. Ahah, ma nägin seda alles laupäeval. A miks siis nädal aega kuivatuspaberit polnud? Ma juba hakkasin huvi tundma selle massina suhtes mis üht suurt käterätikurulli edasi kerib, aga ikka olen skeptiline. Pluss kätepaberiga ma saan laua pealt teeplekke ära pühkida. Õnneks koristajad on vähemalt nii palju õppinud, et minu lauda ei näpita. Ilmselt see aitab, et ma olen laua ühtlase pahnakuhjaga katnud.

Pesumasinarööv. Meil andis pesumasin lõplikult saba mõne nädala eest. Õnneks sedapuhku omanik reageeris suht ruttu, uus masin tuli mingi nädalaga. Paari nädala eest nad panid selle paika, aga vana seisis kõik see vahepealne aeg minu ukse ees (enne seisis seal uus, nii et päris pikalt sain mööda pugeda). Ühtlasi pandi mu dušiboks ka lõpuks kokku. SEE VÕTTIS KÕIGEST FAKING NELI KUUD! Takkapihta suutis keegi korterikaaslastest mu portselannoa ära lõhkuda (või siis omanik, aga kuna keegi üles ei tunnista siis ei saa me kunagi teada ka). Eile pidi lõpuks tulema suure prügi auto ja vana pesumasina peale võtma. Poisid nügisid selle üleeile õue tänavale ja siis ilmselt läksid ise minema. Kui mina õhtul tagasi jõudsin, siis pesumasinat enam polnud – aga dušikabiini jupid olid. Eile saatis Alessia mulle video, et ta leidis pesumasina üles. Keegi tuhajüri oli selle vedanud majast hea mitusada meetrit eemale jõeäärse rattatee peale. WTF???

Ja siis tuleb meil mingeid salapäraseid õngitsuskirju ka. All koridoris on suur plakat, et kui tuleb siis tuleb need edastada ja raporteerida jne – aga kuhu!? – seda pole öeldud. Saatsin siis helpdeski. Üks kiri oli konkreetne fishing (teeme tiimisärgid, suurused s kuni XL, kliki kaasasolevat faili, küllaltki usutav tekst, see oleks täpselt siuke asi millega Plantoid võiks lagedale tulla küll). Teine oli mingi küber-turvakoolitus aga aadress tundus fishy. Securiity jne. Kui ma oleks pettur, ma teeks just sellise veits trükiveaga aadressi. No ja helpdeskist öeldi et ma pean raporteerima hoopis mingisse kolmandasse kohta, mis polnud isegi IIT aadress. Ning see turvakoolitus on päris. Fakk jälle mingi jäle veebikursus. [Oligi. 3 osa, millel igaühel veel omakorda 3 alaosa. Õnneks lihtne ja loogiline aga ikka tuli kõik läbi klikkida ja nt 6 erinevat head ja halba pin koodi leiutada, salasõnasid genereerida jne. Ma sain päris mitu head ideed kui ma peaks tahtma kunagi netipetiseks hakata, või datavargaks].

No ja üleüldiselt kõik kasvab üle pea – ma olen siin olnud pool aastat, ikka pole saanud oma katset alustada, mu ainuke reaalne kaastööline Ali1 läheb juulis minema ja kellelegi teisele pole mu teeneid vaja olnud. Aa ei Alessio korra ka küsis midagi transpiratsiooni kohta, kui ta mingit artiklit reviews. Aga muidu – täielik null. Benedetta ja Andrea teevad mingit juurekarvade projekti, aga mulle isegi ei mainitud seda. Kui ma küsisin siis eee noh Andrea pole Barbara alluvuses. Mmmmmkei, ise teate. Teil on juureuurija olemas ja te ei kasuta seda võimalust. No ja täna Ioannis küsis kas meil laboris mulda on… (minu katsemulda sa küll ei saa, kui sul on potilillede jaoks vaja siis osta poest – ei ma ei öelnud talle seda). Ma täna niigi ostsin oma katse jaoks poest väetist. Ise. [Hah LOL ta tahab oma 3D prinditud feiktaime jaoks mulda… kaevaku õuest].

Peale viimast deiti ma kustutasin tinderi ära. Deit ise polnudki nii sitt (ma keeldusin hilja öösel tundmatu inimesega tundmatus kohas jalutamast, nii et obv mingi söögikoht + ma alati maksan enda eest ise). Hoopis see tüüp oli. St kui mu profiilis on kirjas, et ma ei harrasta üheöösuhteid, siis mis su point actually oli veenda mind kokku saama? – eriti kui esimese lühikese nägemise peale oli aru saada, et siit mingit eluarmastust ei tule? Ühesõnaga õhtusöögijärgsel päeval läks telegramis mõnusalt isiklikuks solvamiseks, nii et kustutasin kogu vestluse. Telegrammis, erinevalt whatsappist, saab kustutada ka teise poole sõnumeid, ehk siis ma kustutasin kõik selle, mis tema kirjutas KA maha. Ilmselgelt maailm üritab märku anda, et ma peaks tööle keskenduma, kuigi ma ei tea kuidas ma ÜKSI siin poole aastaga midagi publitseerimisväärset ära teen.

Ma kunagi tahtis kirjutada blogipostitust teemal „Kuidas Erasmus on nagu pensionilolek“, nii et lootke et järgmine postitus pole „Kuidas postdokk on nagu Erasmus“.