Malta kokkuvõte

Ma olen nüüd juba mitu päeva „kodus“ tagasi ja pole mitte midagi kirjutanud. Tegelikult ülejäänud osa Malta reisist oli täiega tore, ilm läks paremaks ja täitsa huvitava seltskonna suutsin ka leida üheks päevaks. Ehk siis järgmisel päeval läksin Gozo saarele – jälle 12km tund aega bussis loksumist, aga see oli seda väärt.

Vapur/Mgarr

Kõige pealt külastasin kõige suuremat neoliitilist templit Ggantijas (krt mu templieelarve läheb lõhki nii, iga üks on mingi 6-10 €, oleks ikka pidanud muuseumikaardi võtma). Tahaks näha millised need templid siis välja nägid, kui nad veel värsked olid sest ilmselt seal oli krohvi ja kaunistusi ja mööblit, mis on nüüd kõik kas hävinud või muuseumitesse laiali tassitud. Igatahes muuseumi järgi oli tegu järjekordse paksukultuse kohaga. Ja need templid on väidetavalt vanuselt teisel kohal inimtekkeliste ehitiste osas, nii 5500 aasta vanused. Gozo saar oli Maltast natuke rohelisem ja vähem linnastunud, nii et vähemalt ei olnud need templid elumajade vahel.

Ggantija tempel

Siis tegin „pealinnapõrke“ läbi Victoria ehk Ghawdex, vaatasin 10ks minutiks tsitadelli ja läksin edasi kohta nimega Inland Sea. Seal oli ka kuulus Sinine Aken olnud, kuni aastani 2017 – vanasti Malta tähtsaim turistivaatamisväärsus, nüüd siis on seal lihtsalt meri. Sisemeri oli ka kinni, lainetas ja ükski paat ei sõitnud.

Aga ma leidsin sealt sõbraliku pardi!

Ja vaated olid uhked.

Ofkoors ma suutsin töllerdada mingi ääre peal kuhu ei tohtind minna, aga ma tulin selle keelusildi juurest välja hoopis 😀

No ja siis käbe bussiga Ghawdexi tagasi, et ei peaks veel tundi aega mere ääres külmetama. Kondasin veel veits tsitadellis (uhke, kuigi pooltest majadest on ainult varemed järgi, enamusest Euroopa tsitadellidest pole sedagi) ja vanalinnas (suht samasugune nagu muudki linnad Maltal).

Ning kui pimedaks hakkas minema tuli end praamiga suuremale saarele tagasi läkitada. Sellel otsal tuli pilet ka osta, siia sai tasuta – aga kui ära tahad, siis maksa. Ühtlasi ma saan nüüd ise julguse eest needsamad plusspunktid, mis ma eile sellele veidrale kašmiiri tüübile andsin. Nimelt tagasi tulles tegin praamisabas juttu nendega, kes minu taga olid. Sõbraliku olekuga Austria neiu ja Hispaania noormees, kelle peale piletimüüja porises. Ei olnudki paarike vaid hoopis naabrid samast hostelist. No vat, vahel joppab kui oma hostelist kohe reisikaaslased ka leiad. Siis sai mu mobiili aku ka tühjaks, aga õnneks tagasiminek oli suht loogiline ja meid pressiti tõeliselt nagu silgud pütis bussi ja tuli terve tee püsti seista ning juht sõitis nii, et buss tegi hääli nagu hakkaks kohe ära lagunema. Lõpuks otsustasime pärast veel kolmekesi kinno minna „Bohemian Rhapsodyt“ vaatama. Hea film oli. Tagasi hostelisse minnes avastasin milliste jõledate peourgaste ja „gentleman’s“ clubide lähedal mu hostel asus. Siiani ma polnud lihtsalt nii hilja öösel oma nina välja pistnud no ja nädala sees on see läbu ehk ikka veits vaiksem ka.

Järgmisel päeval läks Franzi tagasi Austriasse ja me Alvaroga üritasime vaadata veel viimaseid vaatamisväärsusi, mis tal nägemata olid. Algne plaan oli Blue Grotto ja Hal Saflieni Hypogeum. Blue Grotto õnnestus seekord ilusti ära näha paarikümneminutise paadisõiduga, kuna me jõudsime piisavalt vara.

Blue Grotto ülevalt

Enne seda sain ma veel ühte kakku katsuda, mis oli ka igati tore.

See kakk oli täpselt nii vihane kui ta välja näeb

Lõunasöök oli ka tore – võtsime suure mereannivaliku 2le. Minu oskused krevettide koorimisel jätavad siiski soovida, kui esimene õnnestus ilusti siis teisega suutsin ma teda pigistada kuidagi nii et kogu selle eluka ajud lendasid mulle kampsuni peale ja ma pidin selle haisuga elama kogu ülejäänud päeva. Hüpogeumiga oli aga nii, et öeldi et sinna saab ainult grupiga (40€), järgmised vabad piletid on teisipäeval (kui me kumbki pole enam siin) ja neid peaks me ka kuskilt teisest muuseumist ostma minema, nii et jäi ära. Selle asemel läksime hoopis Marsaxlokki, mis oli väike kalurilinnake idarannikul. Turismivoldikus oli see küll veits üle haibitud – või noh, mine tea ehk päevasel ajal on parem. Meil kulus õhtupoolik põldude vahel jalutamisele ära, nii et jõudsime kohale ja siis pmst kohe hakkasime tagasi minema ka.

Järgmisel päeval läks Alvaro ka ära, nii et vaatasin üksi veel viimaseid asju: L Mdina linna, kus elab praeguseks umbes 300 inimest st see oli esimene pealinn, aga kuna templirüütlid otsustasid uue pealinna teha siis see jäi veits kummituslinnaks. Ma ootasin palju kummituslikumat tegelikult – linn oli täitsa heas korras ja hästi säilinud. Üks kohti, kus „Troonide Mängu“ filmiti, sest ikkagi hästi säilinud keskaegsed ehitised.

Seal kõrval kohe oli linn nimega Rabat (sisuliselt L Mdina eeslinn), kus ma külastasin püha Pauluse katakombe. Selline maa-alune surnute linn, kuhu oli maetud nii paganaid, kristlasi kui juute. Juutide katakombid olid rohkem eraldi, kuid näiteks paganaid ja kristlasi kõlbas küll samasse katakombi matta. Taaskord, sisust polnud väga midagi järel (ja need katakombid, kus konte oleks näinud olid kinni ka), aga arkitektuur oli muljetavaldav. Kogu see värk oli kivisse raiutud, mõni kord veel 2 või 3 korrusena maa all. Päris kummaline võis olla sellises kohas käia oma surnuid mälestamas. Peiesöömaajaks olid isegi lauad ehitatud sinna või mingid külitamisalused. Pisikesi laste haudu oli ka väga palju. Tol ajal suri enamus inimesi lapsena, neist kes täiskasvanuks said oli tõenäosus 60 aastaseks elada umbes 1/6le.

Laibakum

Morbiidsed tunnelid läbi vaadatud, oli päikseloojanguni ikka veel paar tundi, nii et läksin bussiga oma viimasesse sihtpunkti – Xemxija Heritage Walk.

Apiary

Algas suht linna äärest kohe vnade roomlaste mesitarudega pihta, siis jäid vahepeale mõned koopaonnid (kus elati 1930ndateni),

Koopaelaniku kodu

neoliitikumi hauad ja ka foiniiklaste hauad, puunia haud, vana-rooma vannimaja ja takka pihta foiniiklaste „vankrirattajäljed“ (cart ruts).

Müstilised rattajäljed

Kõik see värk oli üksteisest umbes 400m raadiuses, nii et selle künka peal on elu keenud ammu juba. Nende „rattajälgede“ kohta ei tea keegi täpselt mis need on ja milleks. Üsna sügavad, aga kivi seal vahel on ebaühtlane ning nende jälgede omavaheline vahemaa kõigub ka päris suures ulatuses – kuigi need mida mina nägin olid suhteliselt ühtlased. Ma pakuks, et nendesse vagudesse pandi ümmargused kivid ja nende peal omakorda veeretati midagi (suuremaid kive? Järsku mõne templi ehituseks?), aga leidub ka igasugu muid teooriaid. No ja siis mul õnnestus vale bussi peale minna, telefon oli ka tühi ja sattusin sellisesse kohta nagu Bugibba Bay. Kohanimed on siin vahvad.

Kokkuvõtlikult Malta on nagu Tallinna jagu inimesi Muhu suurusel saarel ja wikipedia järgi maailma viies kõige tihedamini asustatud riik. Pole ime, et nad oma põllumaale müürid ümber ehitavad. Ja Malta keel on pärit mingisugusest väljasurnud araabia keele harust (aga ladina tähestikuga! Ja väga tugevate Itaalia mõjutustega).

Advertisements

Linn on dzungel ja inimesed on ahvid

20190104_160506

Ma käisin muuseumis täna. Kõigepealt kiviajainimeste templite muuseumis (see tempel oli konkreetselt üle 5000 aasta vana, ilge jurakas, ma mobiiliga pilti ei teind). Siis kolasin Birgus, kuhu templirüütlid aasta 1500 paiku pealinna üle viisid ja Vallettas, mis on Birgust üle lahe ja praegu pealinn. Peaks olema Euroopa kõige väiksem pealinn, aga kuna linn läheb vanalinnast sujuvalt edasi ja jätkub mitme kilomeetri ulatuses siis noh, reaalselt on kogu see umbes viiest linnast koosnev konglomeraat üsna pealinn. Ja oi kuidas neile meeldib rõdusid teha. Kui mujal on sellised rõdud kahekorruseliste majade küljes ja iga trepikoja(?) kohta üks, siis Vallettas oli neid ikka mõnuga. Üks maja oli üleni rõdusid täis.

20190104_151002

Ja arheoloogiamuuseum oli see koht, kuhu templitest kõik need paksu inimese kujukesed olid viidud (ju never nõu, vb mõni neist on seelikuga mees või kes see teab mida autor mõtles) ning kõiksugu kiviaegsed munnimonumendid olid ka sinna kokku korjatud. Aus – Malta ajalugu kiviajast foiniiklasteni, mis kristluseaegsel ajal toimus on tõenäoliselt mingis muus muuseumis.

20190104_155644

No ja siis oli juba piisavalt pime, et bussis tund aega hostelisse loksuda. Buss oli nii täis, et osad inimesed peale ei mahtunudki ja üsna tüütu litsutud tunne oli, aga noh sain oma peatuses välja. Ja siis tuli sealt ka välja mingi tüüp, ma pakuks et 40+, Kashmirist pärit, hirmsat moodi tahtis tutvuda aga mina küll ei tahtnud kuskile jooma minna sellisega. Mina tahtsin hoopis oma makarone ja läpakat ja rahu ning vaikust. Läksin poodi, et makaronide jaoks pestot osta – tüüp ikka jõlgub sabas. Ma ei saa ju niimoodi rahus asju valida kui keegi vahib. Siis ta jõudis selle pesto veel ära ka maksta enne kui ma oma raha välja otsitud sain. No ei hakanud seal poes mingit draamat tegema. Aga hosteli juures tegin talle küll selgeks, et ei mina nüüd lähen tuppa ja kõik. Tüüp küsis oma 2.50 raha tagasi (sai ka, kuigi ma astusin igaks juhuks hostelisse sisse, et kui ta mu rahakotiga jooksu tahab pista, on vähemalt CCTV peal). Ei noh plusspunktid julguse eest, minuga polegi keegi aastaid niimoodi suvaliselt tänaval tutvuda üritanud aga kamoon… natuke realistlikum võiks ikka olla ju?

Ja nüüd on nett nii aeglane, et need kolm fotot isegi ei lae üles. Oeh.

Katsusin kakku!

20190103_115631.jpg

Aaaawwww nii nummid! See on mu kõige paremini investeeritud 8 eurot üldse. (Ülejäänud päev oli üks igavene ühistranspordijama ja antikliimaks, sest Blue Grotto oli kinni ja muinasaegsed templivaremed ei olnud ka seda väärt… mul oli plaanis õhtul artiklit kirjutada ja selle asemel loksusin 2 tundi kolmes bussis mingit linnulennul umbes 20km pikkust distantsi).  Nii et külastasin lõpuks seda röövlinnukeskust, mille pärast ma üldse tahtsin siia tulla. Selline pisike pereäri Siggiewi linnast väljas. Neil oli isegi üks falconer puudu, kahju kohe et mul vastavat ettevalmistust pole. Saaks elada (ilmselt niru palga eest) Malta mõistes suht pärapõrgus ja iga päev linnukakat rookida… aga ühtlasi ikkagi awwwww ja kui see oleks mu alternatiivne karjäär, siis mõni aasta oleks  päris tore ju isegi. Mind väga üllatas, et kakud ongi päriselt nii nunnud ja kaisutajad. See tädi, kes meile tuuri tegi konkreetselt kallistas ja musitas neid ja neile tundus meeldivat. Ma suhtusin natuke aupaklikumalt (omg mis küünised!) aga lõpuks lubasin kivikakk Tamaral ikka oma näppu pureda. Nüüd mul on näpus auk.

20190103_114053

 

Kodukakk oli peamiselt suled, nii et jah – flying pillow full of seething hatred. Ja loorkakk oli veel palju armsam kui piltide peal (Jerry, see valge, kellel on konkreetselt naeratava kassi ilme).

20190103_112126

 

Tervitused Maltalt!

20190101_164949.jpg

Ciao! Head uut aastat! Mul viskas Pontederast kopa ette, nii et ostsin esimesed ettejuhtunud odavad piletid Pisa lennujaamast kuskile huvitavasse kohta. Ali potililled saavad nädalakese ilma minuta ka hakkama. Kuna jõuluks Eestisse tulekuks ma oleks pidanud piletid ära ostma enne kui ma üldse Itaaliasse tulin (ja see sai kindlaks alles 2 nädalat enne tulekut), siis ilmselgelt ma jõuluks koju ei läinud. Munsterdan hoopis ema endale siia külla kui kevadepoole ilm ilusamaks läheb. See pole mul esimene kord ka jõule ega aastavahetust välismaal veeta, küll aga esimene kord neid täiesti üksi veeta. Tšehhi jõulud ja aastavahetus koos Killuga olid päris toredad. Siis me niikuinii pidime veebruariks koju kobima ja Erasmusetudeng on vaene rott ka (me lõpuks sõitsime koju bussiga – 28 tundi ja 84 eurot). Inglismaal olles me tegime akro-jõulupeo ning aastavahetuseks ninja warriori väljakutse, ka oli üpris vahva, ma ei näinud ühtki raketti. Eile ma nägin mõnd raketti siiski, aga kaugelt. Pontedera kesklinn oli täiesti väljasurnud, tegin tõestuseks peatänaval selfi kus pole ühtki teist inimest.

20190101_001100

 

20181231_235633

Lapsed loopisid rõvedaid paugukaid ja keegi pildus rõdult sädemeid, aga muidu oli väga vähe actionit. Itaallased istusid arvatavasti kodus pimendavate aknakatete taga ja sõid. Jõuluajal ma käisin vähemalt antropoloogilisest huvist kesköisel missal. See oli päris lõbus, ma saabusin umbes poole peal ja ma polnud sugugi viimane saabuja. Siinkohal sai vägagi selgeks see, mida Hugo mõtles kui ta ütles et katoliiklus pole religioon. Ega enamuse jaoks ei olegi, neil on täiega pohlad. Minu kõrval istusid pingil veel varastes kahekümnendates noormehed, kes terve missa aja Instagramis surfasid. Ühel neist oli kaela peal selline suur roosa arm, et mul oli kiusatus küsida kes teda pussitas. Nende kõrval oli abielupaar kellel oli kaasas pisike chihuahua, kes haigutas demonstratiivselt kogu aeg. Minu ees olid sellised pigem rikkurid keskealised mees (kiilakas) ja naine (tikk-kontsad, ilukirurgia) ja siis pool missat nad pmst silitasid üksteist. Eriti palju silitamist sai kiilaka mehe pea. Õnneks nad läksid enne missa lõppu kuskile ettepoole kedagi teist häirima. Ees olid üldse entusiastlikumad inimesed, need viitsisid ikka palvetamiseks põlvitada ka (kuni tagumised read järjekindlalt seisid).

Ookei, ma vaatan et Maltani see postitus ikka ei taha jõuda sest vahepeal on nii palju kirjutamata jäänud. Ma käisin nt peale jõule Bolognas (sellest teen postituse) ja kõndisin üldse liiga palju, nii et viimased 3 päeva jalg valutab. Veits haiglane oli olla ka. Eile tegin ainult lühikese tiiru jõe äärde ja avastasin selle käigus praksuva põõsa. Üks tuts neid hiiglaslikke pilliroogusid, mis siin kasvab tegi konkreetselt põleva lõkke häält. Katsun selle helifaili ka siia üles panna. Ma arvan, et see oli taimevartes toimuv kavitatsioon, sest päike paistis… aga samas mine tea. Teised pillirood päris jõe ääres niimoodi ei jauranud igatahes. Müstika.

siit lingilt peaks saama pilliroo naksumist kuulata

No ja peale ilutulestikku tegi mu telefoniaku end jälle mõne minutiga tühjaks. Päris hirmutav, arvestades et hommikul läheb lennuk. Suskasin ta sabapidi seina ja õnneks see äratus ka äratas, aga sabaots sinna seina jäigi ja nüüd on mul ainult juhe kaasas. Veidrusi mainides on Maltal veel briti pistikud ja vasakpoolne liiklus ning nii palju vene turiste, et osad poed on pannud eraldi sildi akna peale „Russian Food“.

20190101_163454.jpg

Kuna esimese jaanuari puhul ühistransport oli väga hõre ja ma ei tahtnud 2 tundi lennujaamas bussi oodata, siis klappisime veel kahe rändajaga taksoraha ja ma sain vähemalt pealinna… kust minu hosteli juurde San Giljani oli veel tunnike jalutamist. Tee ääres ma nägin muidugi rannas veetlevaid lögapalle ja pidin neid kohe näppima minema. Mingi vetikavärk. Nagu tumbleweed aga vees. Ja siis tuli ootamatu suur laine ning kastis mu märjaks. Need saapad, mis mudas möllates olid juba niigi veekindluse kaotanud, kaotasid nüüd selle vähesegi mis peale pesu alles jäi. Aga seiklus. Ja tore. Ja ma olen sigaväsinud ning megaaeglane – ma tegin ja sõin kolme võileiba vist kokku tund aega. Ilmselt ma magan nüüd nagu lennukis. Sest lennukis ma jään alati magama – see on mingi õhurõhuvärk aga võrreldes nendega, kes mu kõrval on palvetanud või niisama paanikat ja meeleheidet väljendanud, olen ma kõige chillim lennureisija, kes üldse võimalik on.

20190101_150818.jpg